lembelind
(lad. agapornis)
Lembelinnud on väiksed, aga pretensioonikad papagoid. Lembelindude hulka kuulub 9 eri liiki, kuid
enamlevinud lemmiklindudena on neist kolm: roosapõsk-lembelind (agapornis roseicollis), akaatsia (vahel ka mask-) lembelind (agapornis personata) ja fischeri (ehk serengeti) lembelind (agapornis fischeri). Lembelinnud elavad looduslikult Aafrikas ja Madagaskaril, tavaliselt kümne-mõnekümnekesi parves. Lembelinnud on kasvult väiksed, 13-17 cm pikad, jõulised, lühikese sabaga linnud. Kõikidel lembelindudel on kehaga võrreldes suhteliselt suur pea ja massiivne nokk.
Esimesed lembelinnud toodi Euroopasse 18. sajandil. Eurooplastele meeldis linude kirev värvitoon ja elav loomus. Lembelinde peeti lemmikutena juba Antiikses Kreekas ja Roomas. Üks tuntuimatest papagoipidajatest oli Aleksander Suur.
Lembelinnud on enesekindlad, kiired, uudishimulikud ja elavad linnud. Kuigi nende nokk on väike, võib see oma tugevuse tõttu palju pahandust teha, on võimelised õppima ise puuriust avama. avastama.Teiste lindudega lembelinnud ei pruugi läbi saada, peamiseks mureks on teiste jalgade ja varvaste hammustamine. Lembelinnud tunnevad end kõige paremini paarikaupa. Sellest tuleb ka nende nimi – lembelind. Alati siiski ei pea need linnud just paaris olema. Kuigi sageli räägitakse, et lembelind võib kaaslase puudumisel üksindusse surra, on viimasel ajal hakatud seda müüdiks pidama. Kui linnuga piisavalt tegeleda, elab ta väga edukalt ja õnnelikult ka üksi. Noor lembelind muutub kergesti taltsaks ja kiindub omanikku sügavalt. Pikka aega paarina elama harjunud linnule tuleks kaaslase surma korral siiski uus seltsiline võtta.
Lembelindude hääl on üsna võimas ja kile, kuid kõrvadele ei ole see siiski valus kuulata. Korruselamu seintest tema hääl samuti läbi ei kostu. Inimkõne matkijad lembelinnud üldiselt ei ole, kuid nad võivad õppida jäljendama siiski üksikuid sõnu ning teatud hääli, nagu näiteks vilistamine, erinevad naksatused jne.
Lembelind võib elada hea hooldamise korral isegi 20 aastaseks.
Lembelindudele sobib tavaline viirpapagoidele mõeldud puur (70x45x60 cm). Puuri tuleb sisustada erineva paksusega õrtega ja erinevate ronimisvõimalustega, nagu kiige ja köied. Lembelindudele meeldib närida ja nende nokkadele tuleb anda palju tegevust - näiteks närida pajuoksi või igasuguseid erinevaid papist karbikesi. Kui puur on väike, tuleb lasta neid palju lendama. Samuti tuleb neile anda võimalust mitu korda nädalas basseinis ujumas käia või siis lindu piserdada.
Toiduks tuleb neile pakkuda kanaari paelrohu seemneid, hirssi, tangu, veidike päevalilleseemneid (kuid siiski vältida segusid, kus neid palju on). Lisaks õunu ja rohelist ning vitamiine, seda eriti pesitsusperioodil, samuti keedetud muna. Värsket joogivett tuleb vahetada iga päev. Veel võib anda tumedat keedetud riisi, maisi, ning mõnikord harva võib neile anda keedetud maitsestamata kala või väherasvast juustu (nt rasvatut kodujuustu). Ka idandatud seemned on suur maiuspala. Kevadel võib anda võilillelehti, paju- või kaselehtedega oksi.
Lembelindude paljundamine on kodustes tingimustes küllalt lihtne. Alla aasta-poolteise aasta vanuseid linde paljundada ei soovitata. Enne pesitusperioodi tuleb lindudele hakata andma vitamiini- ja mineraalainete lisandeid, kindlasti munatoitu, lahjat kohupiima ning pikendada nende valguspäeva 14-16 tunnini. Pesakastiks sobib viirpapagoile mõeldud pesakast.
Kurnas on tavaliselt 3-6 muna. Haudeaeg kestab 20-26 päeva. Haub emaslind üksi. Järglaste eest hoolitsevad võrdselt mõlemad vanemad. Pojad tulevad pesakastist välja umbes kuu vanuselt. Lennuvõime saavutavad nad 42 päeva vanuselt.
Ema- ja isalinnu sugu määrata on raske, 100%-lise kindlusega saab seda teha vaid teaduslikult. Kõige raskem on sugu määrata just meil kõige enam levinud roosapõsk-, akaatsia- ja fischeri-lembelinnul.
Fotol roosapõsk lembelinnu lutiino vorm, toto autor Gea66
liigid
LEVINUMAD
Roosapõsk-lembelind (Peach-faced Lovebird, lad agapornis roseicollis) on meile kõige tuttavam. Ta on umbes 15 cm pikk. Põhivärvilt on ta roheline, aga näo ja kurgu all on suur roosa mask. Selg ja tiibade alune osa on sinine.
Tema silmade ümber on peenikesed hallikasvalged rõngad. Roosapõsk-lembelinde on aretatud ka paljudes erinevates värvitoonides (rohelise, kollase sinise).
Roosapõsk lembelinnud (foto autorKatakas)
Akaatsia (vahel ka mask-) lembelind (Black-masked Lovebird, lad. agapornis personata) on 14-15 cm pikk. Ka tema on põhivärvilt roheline, aga kaela piirkonnast muutub kollaseks, pea on must. Selg ja tiibade alt on hallikassinine. Nokk on punane ja silma iiris pruun. Silma ümber on lai valge rõngas. Emane on isasest veidi kogukam, kuid emase pea on väiksem. Ka mask-lembelindudest on aretatud mõningaid värvitoone, enam levinud on sinine.
Akaatsia-lembelind
Serengeti (fischeri) lembelinnu (Fischer's Lovebird, lad. agapornis fischeri) pikkus on 15 cm. Tema pea, mask ja rinna ülaosa on oranzhikas punane. Pealaelt ja kuklalt vahetub oranž vähehaaval tumedama punasega, rinnal kollasemaga. Nokk on erkpunane ja silmade ümber on valged rõngad. Ka Fisheri-lembelinnul on emane isasest veidi kogukam, kuid emase pea on väiksem.
Foto autor Gea66
VÄHEMLEVINUD
Eestikeelsed nimetused võtsin internetilehelt Maailma lindude nimetused
Lembelindudest saab põhjalikumalt lugeda netilehtedelt African LoveBird Society ja www.marvinettes.com
