rosella
(lad. Platycercus)
Rosellat tuntakse kaheksat liiki, kes elavad Austraalia idapiirkondades ja Tasmaanias ja on sealsete savannide ja lagerohtlate kõige tavalisemad linnud. Eestis on enim levinud hundrosella (mõnes kohas nimetatakse teda ka punarind või valgekurk rosella) ja viimasel ajal ka punarosella. Rosella on elegantne lind oma pika saleda keha ja uhke värvi tõttu. Rosellad on pikasabalised, kuid nende sabasuled ei ahene tipust. Nende seljal ja tiibadel on väga iseloomulik soomusjas muster. Värv on eri liikidel erinev. Rosellal on väike, üsna ümar pea, tumedad ümarad silmad. Olenevalt liigist on nende suurus 24-36 cm.
Looduses elavad rosellad avamaal parves (8-10 lindu) ja sageli meelsasti veekogude lähedal. Parves võivad need linnud olla päris häälekad. Looduses on nad üsna julged, kui neile on sellest kasu. Pargis või rahvarohkes kohas neid ei häidi inimeste lähedus, eriti kui sealt saab toitu noolida. Looduses saavad nad toitu nii puuladvast kui maast.
Lemmiklinnuna on rosella viimasel ajal Eestis järjest tuntumaks saanud, kuna mitmes kaupluses on erinevaid liike müügil olnud.
Rosellat võib soovitada ka algajale, kuid teda võttes peab arvestada asjaoluga, et rosella ei ole selline käelind kui näiteks viirpapagoi või nümfkakaduu, kuigi erandeid leidub, eriti noorlindu õpetades. Ta on natuke enesesse tõmbunum ja meelsasti inimesele käele ei tule. Rosellad on oma iseloomult targad, mänguhimulised, uudishimulikud, väga leidlikud ja neil on kõrge eneseväärikus. Rosellaga ühte puuri ei soovitata teist liiki lindu, kuna rosella või olla agressiivne teiste lindude suhtes. Puurilinnuna rosellad ei ole üldiselt väga valjuhäälsed, eriti võrreldes teiste samasuurte papagoidega, on nende hääl üsna meloodiline. Neid võib julgelt pidada korruselamus, kuna nad ei häiri oma häälega naabreid. Nende hääleskaala on koosneb paljudest erinevatest häälitsustest.
Rosellat ei maksa jätta puurist väljas olles omapead, kuna oma uudishimulikkuse tõttu topivad nad oma nokka igale poole, nii et oht vigastada saada on alati olemas. Samuti tuleb olla ettevaatlik (eriti uue äsja võetud linnu puhul) akendega, kuna oma suure lennukiiruse tõttu võib lind kergesti aknasse lennata ja end sel kombel vigastada. Rosella omanikul peab olema palju kannatust ja huumorimeelt, sest rosellat on raske ninapidi vedada – ta lihtsalt naerab su üle. Õigete tingimuste juures võib rosella elada kuni 20 aastaseks.
Puur
Rosellad on väga aktiivsed, mänguhimulised, nii et nende puur peaks olema piisavalt suur (130 x 55 x 80 või 100 x 75 x 80, alati võib olla ka suurem), kus on palju oksi, nööre jm, mis neile tegevust annaks. Rosellale meeldib nii mööda oksi ronida kui puuri põhjas käia toitu otsimas.
Euroopas peetakse rosellasid ka aastaringselt suurtes aviaariumides, kus on on muidugi soojustatud siseruumid, kuhu linnud soovi korral minna saavad, kuid on üllatav, et kuigi need linnud tulevad Austraaliast, tunnevad nad end hästi isegi lumega. Eestis muidugi ei saa rosellasid talvel aviaariumis pidada ja temperatuuri langedes alla 10 kraadi tuleks nad tuppa tuua. Kuna rosellad armastavad väga end kasta, tuleks neile seda võimaldada.
Toit
Rosella toit koosneb parakiitidele mõeldud seemnesegudest, puuviljadest, eriti hea on õun, mitmesugustest aed-ja juurviljadest, eriti porgand, mida tuleks keeta paar minutit, marjadest ja putukatest, pakkuda ka idusid. Vahel võib pakkuda ka kukeleiba. Head on sellised seemnesegud, mis sisaldavad hirssi, rohuseemneid, kaera, nisu, päevalilleseemneid, kanepit. Rohelisest võiks suvel pakkuda võilillelehti ja vesiheina. Pesitsus- ja sulgimise perioodil tuleks anda muna, putukaid ja idandatud päevalileseemneid. Inimestele mõeldud toitudest maitseb rosellale küpsetatud kana, samuti keedetud uba ja riis. Iga päev tuleb vahetada joogivett.
Hea oleks pidada vahepeal pausi värskest toidust (nt oktoobrist detsembrini) ja anda ainult kuiva toitu (seemneid, mõnikord ka putukaid). Haige või sulgiva linnu puhul seda muidugi teha ei tohi.
Rosellad sigivad kodustes tingimustes üsna hästi, eriti idarosellad. Pesitsusajal tuleb neile anda tavatoidule lisaks rohkem keedetud muna ja munakoort (2-3 korda nädalas), kaltsiumi ja vitamiine. Pesakasti mõõtmed võiksid olla 40 x 25 x 25, Nad munevad 4-8 muna, mis kooruvd 19-22 päeva pärast. Pojad lahkuvad pesast umbes kuu vanusena ja muutuvad kiiresti lennuvõimeliseks, iseseisevalt hakkavad nad sööma umbes 6 nädalaselt. Päris iseseisvaks saavad 50 päeva vanuselt. Pesitsusajal saabudes isane hakkab emasele pakkuma nn kubutoitu. Õige paaritumisaeg võib kesta paar nädalat, kuid pesakast hakkab huvi pakkuma hiljem. Munemisaja lähenedes muutub lindude käitumine argessiivsemaks ja pesitsev paar tuleks teistest lindudest eraldada. Ühes puuris kahte pesitsevat paari ei ole samuti hea pidada. Emane ja isane uurivad koos enne munemise algust hoolega pesakasti. Emane muneb korraga ühe muna 2-4 päevaste vahedega ja haudumine algab alles siis, kui kõik munad on munetud. Isane hoolitseb ema ja poegade toidu eest. Kuna poegade kasv on kiire, siis on emalinnu toiduvaliku eest vaja kanda rohkem hoolt kui tavaliselt. Poegade eest hoolitsevad emalinnud ise, eraldi neid toita ei ole vaja. Pesakasti on siiski vaja puhastada ja iga päev kontrollida. Pojad tuleks umbes kahe kuu vanuselt isalinnust eraldada, kuna isalind võib oma liigikaaslaste suhtes kurjaks muutuda. Pesakasti võiks ka seejärel ära võtta, et vältida liigset pesitsemist, kuna eriti kevad-suvel võib emane mitmeid kordi pesitseda.
Sugupoolte erinevus on vaid selles, et isalind on erksamat värvi ning emase pea on kitsam kui isasel.
Fotol hund-rosellapapagoi (Platycercus eximius (P. e. eximius) – Eastern Rosella) nimega Baiki, foto saatis Margit Lepik
liigid
Kasutatud kirjandus:
