Tekst ja foto Martin Kala
Esimesel päeval lõi Jumal papagoi.
Teisel päeval lõi Jumal mehe papagoid teenima.
Ararauna on väga hästi kohastunud eluks troopikametsas ja oma erksavärvilise, kollase-sinisekirju värvusega maskeerub ta taimestiku keskel suurepäraselt. Looduses on araraunad üsna kartlikud linnud, kes hämaruse saabudes kogunevad ööbimispaikadesse, et sealt hommikul suure kära saatel minna toitu hankima. Oma loomulikus elukeskkonnas püüavad aarad inimestest eemale hoiduda, kuigi juba aastasadu on neid peetud suurepärasteks lemmikloomadeks.
***
Jill aka Jilou on 27. juulil 2003 sündinud ararauna ehk siniaara, kellest pool on tegelikult kollane. Ta elab üle 70 aasta vanaks ja kasvab peaaegu meetriseks. Ta on väga taibukas ja pole kahtlust, et ta peab end kõige kaunimaks papagoiks kogu maailmas. Jill oskab oma noorele eale vaatamata juba päris palju rääkida: ta hüüab vahetpidamata oma nime ja kui teised koju jõuavad, ütleb ta võidukalt bonjour!. Õhtuti ahvib ta neid, kes puurist möödudes talle tere ütlevad.
Jill on loomu poolest hämmastavalt vaikne ja armas aara, selles mängib suurt rolli tema lastetuba.
Kuidas saada sõbraks papagoiga?
Esimene asi, mida tulevane linnuomanik peab teadma: tuleb täpselt jälgida oma käitumist. Linnuga suhtlemine on täiesti erinev sellest, kuidas käituda koerte või kassidega.
Palju iseteadlikumate papagoide peale ei tohi karjuda ega proovida end kehtestada. Tundugu see koomilisena, kuid sõpruse loomiseks tuleb nokalistega võimalikult hästi läbi saada ning kõik nende tahtmised täita. Kui alguses toimub nn positsioonide kättemängimine, tuleb papagoidega käituda taibukalt ja olla sammu võrra nendest eespool.
Kui papagoi karjub, ei tohi vastu röökida, vaid tuleb püüda teda rahustada. Salanipi õpetas mulle üks tuttav Belgia linnuaretaja, kes järjekindlalt oma kollatutt-kakaduud mõneks minutiks pimedasse tuppa saatis, kui too lärmama hakkas Alles nii sai linnuemand aru, et karjumise peale saadetakse ta “nurka” ja eelistas edaspidi kuss olla.
Suured suhtlejad
Papagoidega on alati lõbus. Nad ütlevad tere, kui koju jõuad, ja hommikul vilistavad sind maast lahti.
Nad on väga emotsionaalsed. Suurest rõõmust hakkavad nad pead noogutama ja tantsisklema, kurbuses aga kitkuvad oma tagumiku sulgedest paljaks.
Suured papagoid on väga sotsiaalsed ja ühele linnule pole terves maailmas paremat asja kui meeliköitev suhtlemine. Koertega otsib papagoi kontakti haukudes ning ühe katuse all elades nurrub ta magusalt kõrvuti kassiga.
Üks mõne aasta tagune uuring kirjutab, et head rääkijad (kakaduud ja hallpapagoid ehk jakod) on suutelised omandama kuni viieaastase lapsega võrdse sõnavara, sest neil on äärmiselt hea mälu ja tähelepanu.
Meie jälgisime teadlikult, et papagoile mitte lollusi õpetada. Kui mõni lollus papagoile külge jääb, tuleb seda iga päev veel pool sajandit taluda. Näiteks Winston Churchilli aafrika hallpapagoi olevat siiani elus ja sajatavat sakslasi mõlema suupoolega.
Ei läinud mööda paari kuudki, kui esimese asjana õppis meie Jill ära... aevastamise. Selle asemel et tere öelda, turtsus ta söögi alla ja peale.
Lutipudeli abil sõbraks
Papagoipidaja esimene reegel on kannatus, see on parim “linnukool”. Meie saime Jilliga sõpradeks lutipudeli kaudu. Kui me ta saime, ei osanud tibuke veel teri nokkida. Otsisime abi internetifoorumitest, kus mitmed linnufännid meid aitasid. Mitu kuud keetsime Jillile spetsiaalset linnubeebi-püreed, mille tagajärjel kosus ta ilusaks ja värviliseks ning hakkas ühel päeval täiesti iseenesest terakesi nokkima.
Linnupojukese niinimetatud “imetamine” pole sugugi lihtsalt kättevõtmise asi. Professionaalsete linnuaretajate sõnul on see linnu kasvatamise kõige raskem etapp, mis võib valusalt lõppeda, kui inimesel puuduvad täpsed teadmised.
Toitu keedetakse spetsiaalsest pulbrist, mida siis linnupojale plastsüstlaga kurku lastakse. Toitu peab olema milligrammi pealt õige kogus, see peab olema õige paksuse ja temperatuuriga, lisaks soovitatakse segada toidusse tsitrusemahla vitamiinide ning jogurtit sulematerjali kasvatamise jaoks.
Igatahes tuleb kohe arvestada, et kodu, kus elutseb kapriisselt kriiskav näljane papagoibeebi, muutub põrguks.
Tiivasirutus
Kohe kui Jill korralikud suled selga sai, otsustas ta oma uhkeid tiibu proovida. Esimene võimalus õhku tõusta avanes tal reisi ajal Lõuna-Prantsusmaal. Kotkana tõusis ta Pürenee mägede kohale kohe pärast mitmetunnist palavat rongisõitu, lendas kõrgetesse puulatvadesse ja kükitas seal üleval päris mitu päeva, kuni kõht liiga tühjaks läks ja kole igav hakkas. Kokku kolm päeva arutles Jill puuladvas elu mõtte üle ja püüdis mõttes ära õppida, kuidas maanduda. Ja siis ta alla tuligi, peadpidi põõsasse, ise näljane, aga rõõmus!
“Oleks ta siis lihtsalt ära lennanud, aga ei!” ütlesid sõbrad pilgates, kui Jill oli tagasi tulnud, “tiirles ja narritas meid niisama!”
Pole just harv juhus, et papagoid inimeste üle hõlpsasti kontrolli saavutavad...
Sarnaselt koerte ja kassidega on ka lindudel puberteediiga, mil nad üritavad tavalisest enam oma iseloomu maksma panna. Ent on ka aegu, mil papagoi on tujust ära, sest tal on alanud sulgede vahetus. Siis tuleb temaga olla eriti malbe ja abivalmis. Püüa kujutada ette tunnet, kui su naha alt kasvavad välja teravad vahapulgad, millest sirguvad säravad suled. Ja nii iga mõne kuu tagant! Sel ajal on linnud vaiksed ja tujutud, neil pole söögiisu ega mängutuju ning siis aitab sulelist sõpra vaid pehme pai ja soojad vannid, mis kiirendavad sulgede kasvu.
Delikatesstoidulised
Nende pirakate lindude toidulaud peab olema mitmekesine ning koosnema delikatessidest. Aarad, nagu teisedki papagoid, on puuvilja- ja seemnesööjad, nende toidulaud koosneb peamiselt pähklitest, seemnetest, aed- ja puuviljadest.
Jilli maitse ulatub palju kaugemale! Talle meeldivad makaronid ja friikartulid, mõnuga näksib ta küpsiseid, barankasid ja praetud peekonikuubikuid. Mõnuvärinaid tekitavad aga kuivanud juustupalad, praetud maisitõlvikud ja koorejogurt – seda limpsib ta otse lusikalt!
Suurus: keha pikkus sabaotsani kuni 95 cm, saba pikkus 50 cm.
Harjumuspärane eluviis: seltsiv liik, toitu hangib ja ööbib suurte parvedena.
Toitumine: pähklid, puuviljad, seemned.
Eluiga: vangistuses 50–70 aastat. |
Aarade pidamine, hooldamine ning kasvatamine on rasked ettevõtmised, mis tuleb huvilisel kindlasti enne linnu muretsemist korralikult läbi mõelda. Ainult need, kes mõistavad sellise kuningliku linnu pidevaid erisoove, saavad seda iludust endale lubada.
Aara puhul tuleb arvestada järgmiste tõsiasjadega:
• Nagu koertele-kassidele meeldib ka papagoidele, sh aaradele, asju närida ja vahel hammustada.
• Papagoid, nagu kõik linnud, on räpakad ja lärmakad ning mõned neist ei pruugi iial rääkima hakatagi!
• Papagoid on sotsiaalsed ja vajavad palju tähelepanu.
• Nad vajavad pidevalt ka uusi mänguasju, sest nende kannatamatu iseloomu tõttu hakkavad asjad kiiresti tüütama.
• Aara vajab igapäevast tegelemist, kõige vähem 30 minutit kuni 1 tund tuleb iga päev nendega mängida.
• Aaradel on äärmiselt nõudlik toidurežiim, nad toituvad kõiksugustest puuviljadest, seemnetest ja mitmesugustest pähklitest ning nende toidulaud peab olema värske ja pidevalt varieeruv.
• Suured papagoid võivad elada kuni 70aastaseks, seega on tegemist tõelise abieluga inimese ja linnu vahel, mis nõuab täielikku pühendumist! |
Ühel päeval astus kohalikku baari sisse prantslane, kelle õlal ilutses suur papagoi. Baarmeni küsimusele, kust selline asi pärit on, vastas papagoi enesekindlalt: “Prantsusmaalt muidugi! Seal on neid väga palju!”
***
Mis on tulemus, kui omavahel ristata papagoi ja lõvi?
Pole kindel, kuid igal juhul oleks taibukas teda kuulata!
***
Postiljon siseneb aeda, mille väravale on kirjutatud: “Tähelepanu: kuri papagoi!” Postiljon itsitab, näitab linnule keelt ja siseneb julgesti aeda. Kui mees papagoini jõuab, krääksatab too sihikindlalt: “Rex, võta kinni!”
***
Mees ostab papagoi, kuid pettub, sest too ei räägi. Ta püüab lindu rääkima panna, kuid lõpuks katkeb ta kannatus ja mees karjatab: “Kas sa kurat oskad rääkida, loll kana?!” Papagoi vaatab peremeest altkulmu ja vastab tigedalt: “Ma oskan muidugi rääkida, kurat võtaks. Aga kas sina, loll, lennata oskad?”
***
Küsige austraallastelt, kuidas süüa roosakakaduud. Kohe õpetavad nad, et enne ei tohi seda Austraaliast pärit papagoid süüa, kui kivi on leemes pehmeks keenud! Lõuna-Ameerika indiaanlased ei ürita aga isegi kõige koledama nälja puhul aarasid süüa, vot nii viha pidavat liha olema!
